Pliiakude ajalugu on olnud üle 100 aasta ning nad on üldiselt järginud vanu ideid ja tööprotseduure kogu maailmas: laadimis- ja tühjenemissagedus on 0,1 C (C on aku maht) ja eluiga on pikem. Kiire laadimise probleemi lahendamiseks teatas ameeriklane Max Max 1967. aastal kogu maailmale oma uurimistulemustest, laadides aku suurema kui 1C impulssvooluga ja tühjendades vahelduva laadimise ajal. Tühjendamine on kasulik polarisatsiooni kõrvaldamiseks, elektrolüüdi temperatuuri alandamiseks ja plaadi võime vastu võtta elektrilaenguid.
Mõned minu riigi teadus- ja tehnoloogiatöötajad suutsid toota eri kaubamärkide kiirlaadijaid vastavalt hr Max' kolmele seadusele umbes aastal 1969. Laadimistsükli protsess on: suure vooluga impulsslaadimine → laadimistee katkestamine → aku lühiajaline tühjenemine → lõpetage tühjendamine → laadimistee ühendamine → suure voolu impulsslaadimine ...
Umbes 2000. aastal rakendasid mõned inimesed seda põhimõtet elektrisõidukite laadijatele. Laadimisprotsessi ajal ei katkestatud laadimisteed ja aku oli lühikese hetkega tühjenemiseks väikese takistiga lühises. Kuna laadimistee ei ole lühise ajal katkestatud, on induktiivsus laadimisrajal jadamisi ühendatud. Üldiselt on see lühis 1 sekundi jooksul 3-5 millisekundi jooksul (1 sekund=1000 millisekundit). Kuna induktiivpooli vool ei saa hüpata, on lühise aeg lühike, mis võib kaitsta laadija võimsuse muundamise osa. Kui laadimisvoolu suunda nimetatakse positiivseks, muutub tühjenemine loomulikult negatiivseks ja termin&"; negatiivse impulsiga laadija &"; ilmub elektrisõidukite tööstuses ja öeldakse, et see võib pikendada akude eluiga ja nii edasi.